Finantsriskide juhtimine riigikassas

Likviidsusrisk on oht, et riigikassa halduses ei ole piisaval hulgal likviidseid rahalisi vahendeid riigi finantskohustuste täitmiseks.

• Likviidsuse tagamiseks võib finantsreservide hoiuste ja pöördrepotehingute kestus olla kuni 92 päeva.

• Vahendeid tuleb paigutada väärtpaberitesse, millel on likviidne järelturg, kus vajadusel oleks võimalik turuhinda mõjutamata teostada tehinguid kiiresti ja suurtes kogustes. Investeerimisportfelli haldamisel peab ostetavate pikaajaliste võlakirjade emissioonimaht olema vähemalt 1 miljard eurot. Piisava likviidsuse tagamiseks on vahendeid lubatud võlakirjadesse paigutada nominaalväärtuses kuni 10% ulatuses emissiooni mahust.

• Riigi kohustuste õigeaegseks täitmiseks jälgitakse likviidsusreservi ja lühiajaliste võlakohustuste (arvelduskrediidi, lühiajalise krediidilimiidi jmt lepingud) võtmise miinimumtaset (sihttase). Likviidsuse sihttase peab võimaldama riigi väljamaksete kohase teostamise maksutulude vähenemise tingimustes vähemalt 6 kuu ulatuses. Sihttase arvutatakse võttes aluseks viimase majanduslanguse või sellest negatiivsema riskistsenaariumi mõju riigi 6 kuu maksutulude laekumisele, riigi võlakohustuste intressi- ja põhisummade tagasimaksed ühe kuu jooksul, Sotsiaalkindlustusameti ja sotsiaalkindlustusfondide keskmise ühe kuu väljamaksete summa ja tõenäoliselt väljamaksmisele kuuluvate riigi potentsiaalsete kohustuste summa. Loetletud tegurite summat võrreldakse riigi likviidsusreservi ja sõlmitud laenulepingute kasutamata jäägi summaga (likviidsuspuhver). Juhul, kui likviidsuspuhver püsib sihttasemest madalamal, peab Rahandusministeerium olema kõrgendatud valmisolekus riigile võlakohustuste võtmiseks.

Valuutarisk on oht, et valuutakursside muutumine mõjutab riigi finantsvarade ja -kohustuste väärtust. Eurodes tehtud paigutusi loetakse valuutariskivabadeks.

• Likviidsusreservi turuväärtusest võib valuutariski võtta 1% ulatuses.

• Stabiliseerimisreservi haldamisel valuutariski võtta ei ole lubatud.

Intressirisk on oht, et intressimäärade muutumine mõjutab investeeringute ja nendelt saadava tulu väärtust ning finantskohustustega seotud kulude suurust.

• Finantsreservide paigutamisel, finantsriskide juhtimisel ja varade tootlikkuse mõõtmisel võetakse aluseks normportfellid, mis väljendavad investeerimisportfelli üldist riskitaluvuse taset ning koostatakse lähtuvalt investeerimisportfelli varade paigutamise eesmärkidest (nõuded likviidsusele, valuutale, vara säilivusele jm). Normportfelli arvutamise põhimõtted kinnitab rahandusminister. Normportfell on oluline igapäevasel finantsvarade haldamisel ning finantsriskide, eelkõige intressiriski mõõtmisel.

• Stabiliseerimisreservi intressiriski juhtimisel lähtutakse kord kvartalis koostatavast normportfellist (ingl benchmark), mis koosneb kolmest osast – rahaturu, võlakirjade ja börsil kaubeldavate investeerimisfondide osast. Normportfelli rahaturu ja võlakirjade osa koostatakse eurotsooni vähemalt A- krediidireitinguga riikide valitsuste võlakirjadest ja rahaturu instrumentidest eeldusel, et normportfelli struktuur tagab 95% tõenäosusega 3-aastases perspektiivis normportfelli mittenegatiivse tulususe (et varad ei kaotaks oma väärtust).

• Stabiliseerimisreservi vahendite paigutamisel on lubatud võtta normportfelli rahaturu ja võlakirjade osa suhtes intressiriski, mille päevane 95% tõenäosusega VaR (ingl VaR – Value at Risk) ei ületa 0,063% reservi turuväärtusest.

• Likviidsusreservi normportfelliks on 1 kuu €STR swapi määr.

• Võlakohustused suurenesid järsult 2020. aasta teises kvartalis, tingituna COVID-19 leviku piiramiseks tehtud kulutustest ning majanduse ergutamiseks antud toetustest. Põhimõtted, mis sobisid intressiriski juhtimiseks, kui likviidsusreserv ületas võlakohustusi, ei olnud enam piisavad. Seetõttu kehtestati finantsvarade ja -kohustuste intressiriski juhtimiseks erinevad alused.

  Varade (likviidsusreserv ja riigikassa antud laenud) intressiriski hindamiseks kasutatakse keskmist modifitseeritud kestust (duratsiooni), mis ei tohi ületada 0,45 aastat.
  
  Võlakohustuste intressiriski mõõdetakse keskmise intresside fikseerimise perioodi meetodil. Kuni 800 miljoni euro suuruste võlakohustuste suurim lubatud keskmine intresside fikseerimise periood ei ületa 0,5 aastat (jätkatakse ALM põhimõtete rakendamist) ja võlaportfelli osa puhul, mis ületab 800 miljonit eurot, on madalaim lubatud keskmine intresside fikseerimise periood kolm aastat.

  Suurima lubatud keskmise intresside fikseerimise perioodi kehtestab rahandusminister vastavalt riigi pikaajalisele riskitaluvuse tasemele. Seisuga 31. märts 2026 oli võlakohustuste keskmine intresside fikseerimise periood 4,05 aastat.​

Krediidirisk on oht kahju tekkimiseks tehingu vastaspoole või emitendi kohustuste mittekohasest täitmisest. Krediidiriski juhtimisel kasutab riigikassa rahvusvaheliste reitinguagentuuride Moody’s, Standard & Poor’s (S&P) ja Fitch emitentidele ja krediidiasutustele väljastatavaid krediidireitinguid. Juhul kui tehingu vastaspoole reitingute tase ei ole sarnane, võetakse finantsseisundi hindamisel aluseks madalaima tasemega krediidireiting.

• Likviidsusreservi finantsvahendeid võib investeerida pikaajalistesse (lõpptähtajaga üle 1 aasta) võlakirjadesse, mille emitendi või emitendi emaettevõtja krediidireiting on vähemalt Aa3 (Moody’s) või AA- (S&P ja Fitch), stabiliseerimisreservi puhul on piiranguteks vastavalt A3 (Moody’s) või A- (S&P ja Fitch). Investeerimisel lühiajalistesse (alla 1 aasta) võlakirjadesse ja hoiustesse peab nii likviidsus- kui ka stabiliseerimisreservi puhul emitendi, krediidiasutuse või krediidiasutuse emaettevõtja krediidireiting olema vähemalt Prime-1 (Moody’s), A-1 (S&P) või F-1 (Fitch).

• Likviidsusreservi paigutustele krediidiasutustes, mille kaudu korraldatakse riigi arveldusi, on kehtestatud täiendavad piirangud, kui vastava krediidiasutuse lühiajaline reiting on Prime-2 (Moody’s), A-2 (S&P), F-2 (Fitch) või sellest madalam.

• Ühe krediidiasutuse või emitendi ja tema kontserniga seotud tehingute osakaal võib olla kuni 20% vastava investeerimisportfelli turuväärtusest.

• Stabiliseerimisreservis ei tohi valitsussektori väliste emitentide paigutuste osakaal kokku ületada 35% reservi turuväärtusest.

• Likviidsus- ja stabiliseerimisreservi vahendeid ei ole lubatud paigutada EFSF-i ja ESM-i võlakirjadesse. Nende institutsioonide ees võetud potentsiaalsed kohustused kuuluvad realiseerumise korral täitmisele likviidsusreservist. Lisaks ei tohi stabiliseerimisreservi vahendeid paigutada krediidiasutustesse, mille hoiuseid tagatakse vastavalt tagatisfondi seadusele.

Tururisk on oht, et börsihindade muutumine mõjutab finantsvarade ja -kohustuste väärtust.

• Stabiliseerimisreservi tururiski juhtimisel lähtutakse normportfellist.

• Stabiliseerimisreservi vahendite paigutamisel tururiski normportfelli börsil kaubeldavate investeerimisfondide osa suhtes ei võeta.