Jah, ka sealt on kindlasti võimalik veelgi koomale tõmmata, aga piltlikult öeldes pühitakse sellega treppi samal ajal kui maja põleb. Avaliku sektori töötajaskonna ja kulude kasvu pidurdamiseks ja riigi rahandusliku seisu parandamiseks tuleb vaadata laiemat pilti, kuna peamine kasv tuleb muudest valdkondadest kui avalik teenistus. Kogu avalikus sektoris töötavate inimeste kasvu pidurdamine nõuab süsteemsemat lähenemist.
Avalikus teenistuses (s.h. ministeeriumid) töötab kogu avalikust sektorist vaid umbes viiendik (28 314 teenistujat). Nendest omakorda peaaegu pooled on eriteenistujad – kaitseväelased, politsei-, pääste-, vangla- ja kohtuametnikud ja diplomaadid. Avalikus teenistuses on 5 aasta jooksul teenistujate arv vähenenud 110 ametniku võrra samal ajal kui eriteenistujate arv on oluliselt kasvanud.
Avaliku sektori töötajaskonna kasvu veavad peamiselt hariduse ja tervishoiu valdkonnad
Viimase viie aasta jooksul on kogu avaliku sektori töötajate arv suurenenud enam kui 5400 inimese võrra ehk ligikaudu 4 % (eelmisel aastal 264 inimese võrra ehk 0,2%) Viimase viie aasta jooksul on aga tööealine elanikkond (20–64-aastased) kahanenud 13 000 inimese ehk 1,6% võrra. See tähendab, et erasektoris jääb tööjõudu järjest vähemaks. Avalik sektor kokku moodustab üle viiendiku tööealiste inimeste hõivest.
Samal perioodil on enim avaliku sektori töötajaid lisandunud haridusse, tervishoidu ja sotsiaalkaitsesse. Haridusvaldkonnas on suurenenud töötajate arv üle 3000 inimese, tervishoius ligi 1500 inimese ja sotsiaalkaitses enam kui 1100 inimese võrra. Hariduse ja tervishoiu puhul on osa kasvust seotud teadlike poliitiliste otsustega, näiteks doktoriõppe reformiga. Lisaks on seda mõjutanud ka ühiskonna vananemine ja abivajavate inimeste osakaalu suurenemine. Vähenenud on töötajate arv üldistes valitsussektori teenustes ning avaliku korra ja julgeoleku valdkonnas.
Tööjõukulude osakaal on Euroopa keskmisest suurem hariduse, riigikaitse, vaba aeg/kultuur/religioon ja avalik kord/julgeolek valdkonnas
Sama trend joonistub välja ka tööjõukuludest. 2025. aastal ulatusid avaliku sektori tööjõukulud 5,39 miljardi euroni, kasvades aastaga 228 miljoni euro ehk 4% võrra (keskmise palga kasv oli samuti 4%). Kulude kasvutempo on viimasel aastal aeglustunud. Enam kui poole valitsussektori tööjõukuludest moodustavad hariduse ja tervishoiu kulud.
Keskmine kogupalk oli 2025. aastal avalikus sektoris keskmiselt 2355 eurot ja põhipalk 2167 eurot (2024. aastal oli kogupalk 2264 eurot). Riigikaitses oli kogupalk 2025. aastal 2683 eurot (2024. aastal 2496 eurot), tervishoius 2739 eurot (2024. aastal 2662 eurot) ja hariduses 2094 eurot (2024. aastal 2016 eurot).
Kui võrrelda üldist kogukulude osakaalu SKP-st Euroopa Liidu keskmisega, siis on üllatav, et paljudes valdkondades on kulude osakaal Eestis kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine (haridus, riigikaitse, vaba aeg/kultuur/religioon ja avalik kord/julgeolek). Kogukulude osas on meie kulud oluliselt madalamad Euroopa Liidu keskmisega võrreldes sotsiaalses kaitses aga ka tervishoius, majanduses ja üldistes valitsussektori teenustes.
Kui võrrelda tööjõukulude osakaalu SKP-st Euroopa Liidu keskmisega, siis ka siin on näha samasugust osakaalu ning eriti suureks on vahe muutunud sotsiaalses kaitses aga ka tervishoius, majanduses ja üldistes valitsussektori teenustes.
Tööjõukulud on püsikulud, mille suur osakaal ei ole jätkusuutlik ei tööjõukulude vaatest ega ka demograafia arengute vaatest. Selleks, et aru saada, kas valdkonnas on võimalik tööd teha väiksemate inimeste arvuga ja efektiivsemalt, tuleks valitsemisalades ja kohalikes omavalitsustes viia läbi teenuste täiemahuline revisjon, tööprotsesside kaardistamine ja selle alusel teenusmudeli ümberkujundamine. Samuti tuleks kaaluda mittevajalikest või vähese mõjuga teenustest loobumist. Tuleb hinnata valdkondade töökorraldust, dubleerimisi ja tootlikkust või mõju ning leida viise, kuidas muuta teenuse osutamist efektiivsemaks või automaatsemaks vähema töötajate arvuga. Samuti tuleks vaadata üle teenused, mille osas võiks tulla panus ühiskonda tagasi. Näiteks tasuta kõrghariduse andmisel ei ole meil meetmeid, et see investeering ka riigi majandusse tagasi jõuaks. Võimalik on tuua erasektorit rohkem avalikule sektorile appi ja mitte vaid kaasa mõtlema vaid ka seeläbi, et riik ei osutaks kõiki teenuseid ise (näiteks võimekus võtta üle teatud registrite pidamine või teenuste osutamine). Heaks näiteks on hambaravi, mille puhul oleme harjunud, et sellest vaid osa katab riik ning teenust osutab eraettevõtja.
Senisest jõulisemalt tuleb rakendada digitaliseerimist ja tehisintellekti valdkondades, kus tööjõupuudus hakkab lähiajal ohustama teenuste osutamise võimet. Demograafilise olukorra tõttu tuleb leida võimalusi sama töö tegemiseks väiksema ressursiga või väiksemas mahus. Kui maksutulu väheneb, aga samas teenuseid vajavate inimeste hulk kasvab, siis tekib paratamatult küsimus, kas riik on võimeline tulevikus pakkuma teenuseid sama kvaliteediga või tuleks siiski ka alandada teenuste kvaliteedistandardit.
Kui keskendume üksnes ministeeriumidele ja ametnikele, siis tegeleme väikese osaga suurest pildist. Numbrid näitavad, et lahendust tuleb hakata otsima ka hariduse, tervishoiu, sotsiaalkaitse, riigikaitse ning tugiteenustest, et säilitada teenuste keskmist kvaliteeti, kuid peatada avaliku sektori töötajaskonna osakaalu kasv kahanevas tööealises elanikkonnas. Avaliku sektori töötajate arvu ja kulude arutelu vajab uut vaatenurka kui vaid kärpimine. Vastasel juhul me muudkui ehitame end hingetuks, aga ehitus ikka valmis ei saa.
Rahandusministeeriumi halduspoliitika asekantsler Karin Madisson
Loomise kuupäev: 29.09.2026
