Maksud ja maksukorraldus Maksukorralduse seadust (seletuskiri uuendatud 01.01.2012) võib pidada teiste maksuseaduste suhtes raamseaduseks. See on üldine maksumenetlust reguleeriv seadus, mis avab maksukorralduses kasutatavad põhimõisted. Samuti on maksukorralduse seaduses reguleeritud maksukohustuslase ja maksuhalduri vahelise suhtlemise põhireeglid. Riiklike maksude maksuhalduriks on alates 01.01.2004 Maksu- ja Tolliamet.
Maks on maksukorralduse seaduse kohaselt maksuseadusega või seaduse alusel antud linna või valla volikogu määrusega riigi ja kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ilma otsese vastutasuta rahaline kohustis, mis kuulub täitmisele seaduses või määruses ettenähtud korras, suuruses ja tähtpäevadel .
Riiklikud maksud kehtestatakse maksuseadusega, kus peavad olema märgitud maksu nimetus, maksu objekt, maksumäär, maksumaksja, maksu laekumise koht, maksu tasumise tähtpäev või tähtaeg, maksu tasumise kord, maksuseaduse rakendamise kord, võimalikud maksusoodustused ja nende tegemise kord. Tähtis on teada, et maksukorralduse seaduses sätestatut kohaldatakse vaid juhul, kui maksuseaduses või tolliseaduses ja nende alusel kehtestatud määrustes ei ole sätestatud teisiti.
Eestis on kehtestatud järgmised riiklikud maksud: tulumaks, käibemaks, sotsiaalmaks, maamaks, hasartmängumaks, tollimaks ja aktsiisid (kütuse-, alkoholi-, tubaka-, elektri- ja pakendiaktsiis) ning raskeveokimaks.
Kohalikud maksud on müügimaks, paadimaks, reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks, mootorsõiduki maks, loomapidamismaks, lõbustusmaks ja parkimistasu.
Maksude kehtestamise peamine eesmärk on tagada riigi toimimiseks vajalike rahaliste vahendite olemasolu. Teatavatel juhtudel võib maks olla ka riigi sotsiaal- ja majanduspoliitika kujundamise vahendiks – näiteks soodustada maksupoliitika kaudu loodussäästlikku tarbimist.
